Mänguasi kui õppevahend

Vt ka internetiajakirjas Lasteaed ilmunud artikleid.

Puudega laps ja mänguasi


Rääkides puuetega laste probleemidest, tuleks esmalt lahata, mis on puue. Prillideta ei näe ma auditooriumi tagumistes ridades istujaid, seega on mul nägemisprobleem, mille prillid lahendavad. Kaldteed ratastoolis liikujatele, laiad ukseavad, normaalne valgustus jne. lahendavad mitmed erivajadused ja muudavad puude olematuks. Seega puue ja erivajadus on väga suhtelised.

Erivajadusega lapsesse tuleks suhtuda ikka nii, et esmalt on laps ja alles siis puue. Tuleb ka aru saada, et puue ei ole ravitav, see ei ole haigus, vaid seisund. Puudega peab õppima elama. Erivajadustega lapsed ei vaja ülemäärast abistamist, lapsed peavad saama piisavalt väljakutseid ning arenguvõimalusi. Puudega lapse puhul tuleb alati keskenduda sellele, mida laps suudab ja kaasa aidata seal, kus abi vaja on.

Nimetame puuetega lasteks vaid neid, kel on vastav diagnoos ja raviplaan. Igapäevaelus näeme lapsi, kel on sotsiaalne puue, käitumishäire, paanikahood ja muud eripärad, mis puude mõiste alla ei mahu. Pahatihti peetakse eripära kasvatamatuseks. Vääritikoheldud lapsed on samuti erivajadustega lapsed. Mängu ja mänguasjade aspektist lähtuvalt ei ole tegelikult eriti suurt vahet, millise lapsega on tegu. Mängida tahavad kõik lapsed.

Tavatseme mõelda, et liitpuudega, vaimselt mahajäänud laps on õnnetus, mis võtab teistelt perekonnaliikmetelt võimaluse elada normaalset elu, sunnib loobuma paljust heast ja kaunist, paneb pere raskesse olukorda, kus ei piisa äraelamiseks ressursse. Igapäevaelu läheb iga uue ilmakodaniku sünni puhul rööpast välja, puudega lapse peressetuleku järel võtab tasakaalu taastumine palju kauem aega.

Laps, kes reageerib eriomaselt, mõtleb ja tegutseb sootuks teisiti, sunnib vanemaid oma põhimõtteid ja väärtusi ümber hindama, sest puudega lapse areng ei ole prognoositav ega eakohane ning esitab vanematele suure väljakutse.Puudega lapse ema Anne Lill on öelnud, et kes kadalipu läbib, saab tasuks stereotüüpidest vaba mõtlemise.

Vaimupuudega lapsed reeglina aduvad, et nad on teistest millegi poolest erinevad. Eriliste laste puhul kehtivad samad reeglid, mis tavalastegi puhul. Lapsele pole vaja kohe appi tormata, las „MINA ISE” saab tegutseda. Lapsi ei tohiks aheldada voodisse ja ratastooli, ega lõputult süles tassida. Ka terve laps lööb end ära ja saab aeg-ajalt haiget. Iga kogemus õpetab. Parim viis puudega last mõista, on asetada end tema olukorda.

Väikese tita areng kulgeb peast jalgade poole ja alates lapse sünnist on kõik seotud suuga- imik topib suhu iga kättejuhtunud eseme, et aru saada, millega tegu. Esimese eluaasta jooksul on lapsele rikastavad need kogemused ja info, mis on saadud suupiirkonna kaudu. Beebi nägemine on nõrguke ja kõnest arusaamiseni veel pikk maa kasvada. Saamaks aru, kas uus ese on kare, pehme, soe, painduv jne. ,tuleb seda keelega kompida ja maitsta. Täiskasvanute jaoks on olulised meeled nägemine ja kuulmine.

Koolieelik tahab kõike käega katsuda. Tihti noomitakse lapsi: „ Ära vaata käte, vaid silmadega!”. Lapse jaoks on selline korraldus arusaamatu, sest kompimine, haistmine ja maitsmine annavad tervikliku pildi. Alles kooliealisele lapsele muutuvad kõrvad – silmad tähtsaimateks meeleorganiteks. Täiskasvanu teeb järeldusi toetudes kogemustele, mis lastel puuduvad.

Puudega lastele mänguasjade valimisel - valmistamisel on oluline neid nüansse arvestada ja kasutada erineva sisu, tekstuuri ja suuruse ning kujuga lelusid. Puudega lapsele on parim mänguasi selline, mis on valmistatud just talle ja tema eripära arvestades. Pime laps vajab mängasja, mis annaks infot krõbisedes, helisedes ja käega kompides. Personaalne lelu arvestab lapse eripära parimal moel. Terapeutiliselt väärtuslik mänguasi aitab lapsel lisaks mängurõõmule ka puudega võidelda, arendab lapse nõrku külgi ja muudab tüütu harjutamise mänguks. Õpetav - arendav lelu on samas ka õppevahend, mis näitlikustab ja lihtsustab arusaamist ja meeldejätmist. Mänguasjade toel saab edukalt õpetada eneseteenindamist, kujundada tööharjumusi, kinnistada teadmisi ja oskusi. Mängus on oluline ka koosolemise tunne. Hea mänguasja puhul, mis haarab lapsi, pole oluline, kes on mängus partneriks. Mänguasi võib olla sillaks puudega lapse ja teiste mängukaaslaste vahel.

UNESCO egiidi all Saksamaal tegutsev organisatsioon Mänguasjad Puudega Lapse Rehabilitatsioonis, korraldab igal aastal rahvusvahelisi töögruppe disaineritele, õpetajatele ning terapeutidele, kus mõnepäevase külastuse järel puuetega laste institutsiooni, keskendutakse ühe konkreetse lapse probleemidele ning luuakse just sellele lapsele sobiv mänguasi. Kuna sama murega lapsi on palju, siis õnnestunud idee läheb tööstuslikule tootmisele. Nii on loodud palju häid puuetega lastele sobivaid mänguasju. Saadud teadmisi mitmest töögrupist jagab Nõmme Lastekaitse Liit, õpetades vanemaid valmistama oma lapsele arendavaid mänguasju, mille maksumus ja eluiga ei pruugi olla nimetamisväärsed, ent kasutegur suur. Mänguasjade valmistamiseks sobivad igasugused materjalid ja ka koduse majapidamise jäägid.

Kõik looduslik: vesi, liiv, lehed, oksad, lilled, on tänuväärne materjal mängimiseks ja peenmotoorika arendamiseks.

Lapsele on mängimine sama oluline kui kõnelemine, liikumine, muusika ja kunst. Mängimine on suisa bioloogiline vajadus ja lapse loomulik tegevus. Tung mängida on olemas igas lapses, kuid mängimist on vaja õpetada ja mänguoskusi täiskasvanu poolt suunata. Mängu kaudu avaneb lapse loovus. Mängimiseks on vajalikud tingimused ja juhendamine, siis kasvavad mänguoskused keerukamateks ning täiskasvanu roll väheneb.

Oskus mängida on väga oluline oskus elus, mängu ajal on laps justkui kahe reaalsuse vahel. Mis on mängult ja mis on päriselt? Mäng võimaldab lapsel infot läbi töötada, leida lahendusi probleemidele. Laps mängib läbi reaalse elu variante ja ehitab üles oma sisemaailma. Need kogemused, mis laps saab mängides, rikastavad tema tundeelu ja mängust saadud rahulolu soodustab emotsionaalset arengut ning soodustab positiivse minapildi kujunemist. Mängu kaudu õpitakse suhtlemist, tunnete kontrollimist, võitmist ja kaotamist, teistega arvestamist, empaatiat. Kui lapse mänguvajadus jääb rahuldamata, ei saa seda täiskasvanueas enam korvata.

Tänapäeva lapsed ei oska mänguasju kasutada. Üleorganiseeritud elustiil jätab mänguks liiga vähe aega. Lastel on palju kohustusi: ringid, trennid, kooliks ettevalmistus, muusikatunnid – mänguks ei jäägi õieti aega. Laste peale pandud kohustused tähendavad ju tegelikult tööd, mis on meie kultuuris mängu vastand. Lasteaia vanemates rühmades ja algkoolis istuvad lapsed pinkides ja õpivad - teevad tööd. Samas Rootsis seostub varajases eas õppimine eelkõige mänguga. Lapsi võib näha mugavates poosides vaibal lebamas, rühmiti mugavates nurkades tegutsemas. Mängimine ja õppimine mängu kaudu peaks andma tunde, et mängida on tore. Mängulisus innustab loovalt mõtlema. Need lapsed, kes pole saanud enne kooli piisavalt mängida, jäävad jänni suhtlemises eakaaslaste ja täiskasvanutega ning nende vaimsed oskused võivad jääda realiseerimata.

Soome psühholoogid on hoiatanud laste arengu forsseerimise eest mängueas sest see viib lapsed hoopis arengukriisi. Pedagoogikateadlane Karl Karep on tabavalt öelnud, et kui liha küpsetades kasutada valusat tuld, saab tulemuseks väljast kõrbenud ja seest toore prae.

Lastehoius lapsi jälgides on tihti näha, et laps võtab mänguasja, matkib mingit tegevust, mida ta on varem näinud tehtavat, aga rohkem ei oska. Lapsel on vaid esemete piiratud kasutusoskus, aga mitte oskust neid rollitingimustes kasutada ega rollis suhelda. Laps ei saa ka mängida mängu, mis ei toetu kogemusele ja teadmisele. Kuidas mängida rongisõitu kui pole rongi näinudki! Samas on lastel palju mänguasju, kuid nad ei oska nendega mängida.

Mänguasjad on liiga valmis tehtud, igati täiuslikud ja ei jäta lapse oma fantaasiale üldse ruumi. Lapsed on osavad kasutama arvutit, veedavad palju aega teleri ees. Arvuti puhul on tegelikult parim asi lapse jaoks kast, milles arvuti koju toodi, sest ideaalse mänguasjana võib ta olla nii auto, pood, laev, maja, mis iganes! Mänguoskuste edasikandumise jaoks on oluline ka eri vanuses laste koosmäng, sest nooremad õpivad vanematelt. Kahjuks ei ole enam ka populaarne läheduseselavate laste mängimine koduümbruses, sest pole kohta, kus suuremad lapsed saaksid mängida – see on otsapidi ka turvalisuse küsimus.

Hüpikud ja käitumishäiretega lapsed peaksid mängima palju erinevaid rollimänge, sest mäng on suhtlemise kool. Laps suhtleb rollimängus nagu täiskasvanu. Olles arst, autojuht, õpetaja või ema, võtab laps endale täiskasvanu rolli ja mängides suhtleb kaaslastega sellelt tasandilt. Rollimängus laps harjutab erinevaid käitumisstiile ja erinevat suhtlemist. Laps saab mängides ka aru, et tal napib täiskasvanuks olemiseks veel oskusi ja see tõdemus motiveerib last õppima. Rollimäng on ka empaatiavõime harjutus, laps on rollis tavaliselt väga siiras. Mängides ema, hoolitseb laps nuku eest, olles arst, võtab valu ära. Mängides tuleb ka reegleid järgida, kuigi väikelapse enesekontroll on veel üsna nõrk, suudab ta end mängu ajal kokku võtta ja rollis püsida. Paluge lapsel toolil lihtsalt paigal istuda - ta ei suuda seda kuigi kaua teha. Kui samal toolil tuleks istuda bussijuhi rollis, suudab laps istuda mitmeid kordi kauem.

Kokkuvõtvalt võib kinnitada, et mänguiga on ettevalmistus järgnevaks eluks ja mida õnnelikum, loovam ja rahuldustpakkuvam on olnud lapsepõlv, seda edukam ja produktiivsem on täiskasvanuiga.

 
Kärt Mere

Tallinn 2006.

 
eapn_eesti

 

Ka sina saad aidata majanduslikesse raskustesse sattunud perede lapsi.
Nõmme Lastekaitse Liidu a/a nr Swedbankis on EE662200001120290029.

Liitu meie lastehoiu Facebooki lehega!